Ämmaemand on isik, kes osaledes regulaarselt antud riigis seaduslikult heaks kiidetud ämmaemandate koolituses, on nimetatud koolituse edukalt sooritanud ning saanud sel viisil nõutava pädevuse selleks, et teda kantakse ämmaemandate registrisse ja/või antakse seaduslik luba praktiseerida ämmaemandana.
Ämmaemand peab suutma pakkuda vajalikke juhiseid, hooldust ja nõustamist naistele ja peredele raseduse, sünnituse ja lapsevoodi perioodil, suutma juhtida sünnitusi omal vastutusel ning hooldama vastsündinut ja väikelast. Selline hooldus käsitleb nii ennetavaid toiminguid, riskiga seotud olukordade väljaselgitamist emal ja lapsel, kui ka arstiabi hankimist ning abistamist hädaolukordades, kui arstiabi pole kättesaadav.
Ämmaemandal on tähtis roll tervisekasvatuses ja nõustamises mitte ainult naiste, vaid ka nende perede ja kogu ühiskonna ulatuses. Töö peab käsitlema ka sünnituseelset kasvatust ja ettevalmistust vanemarolliks. See töö peab põhinema teatud teadmistele günekoloogiast, pereplaneerimisest ja lapsehooldusest.
Ta võib praktiseerida ämmaemandana haiglates, nõuandlates, tervisekeskustes, kodustes oludes või muudes tervishoiuteenust osutavates valdkondades.
Ämmaemanda määratluse on heaks kiitnud:
Rahvusvaheline Ämmaemandate Konföderatsioon (ICM) – 1990;
Rahvusvaheline Sünnitusabi- ja Naistearstide Föderatsioon (FIGO) – 1991;
Maailma Tervishoiu organisatsioon (WHO) – 1992.