Tööstaaž Valga haiglas 30 aastat, millest 2 aastat sünnitusosakonnas ja 28 aastat naistenõuandlas
Kuidas teist sai ämmaemand?
Noorena oli mul kindel soov saada hambaarstiks, kuid kahjuks ei õnnestunud ülikooli minna. Siis tuli teha valik ning leidsin velskri eriala Tartu Meditsiinikoolist. Toona kestis õpe 2,5 aastat. Õpe ei olnudki nii väga raske, kuid õppematerjalid olid tohutult mahukad. Valga Haiglasse tulin tööle kohe peale kooli lõpetamist, kuna velskripunkte suleti ning sealses sünnitusosakonnas oli võimalus spetsialiseeruda ämmaemandaks.
Juhuse tahtel sattusin tööle nõuandlasse ja see on olnud huvitav areng läbi aja. Algusaastatel olid vastuvõtud koos arstiga, hiljem lisandusid iseseisvad vastuvõtud. Olin emakakaelavähi ennetuse projektis tegev ja see andis kindlasti enesekindlust ja näitas suunda, kuidas ämmaemandana nõuandlas tegutseda saab edasi. Suhteliselt kiiresti lisandusid ka iseseisvad rasedate vastuvõtud. Kui sünnitusosakond veel töötas, siis oli väga hea koostöö nõuandla ja osakonna vahel. Probleemsed patsiendid sai kohe osakonda ravile või jälgimisele suunatud. Aga nüüd tuleb ise loovalt leida lahendused, vajadusel suunata naine Võrru või Tartusse. Lisaks võtab suure osa minu tööajast nõustamine ja seda tuleb ka koguaeg juurde. Aktiivselt tegelen rasedusaegse diabeedi nõustamisega.
Tervishoid on pidevas muutumises. Esimestel tööaastatel olid suurem osa vahendid korduvkasutatavad, nii sünnituses kui ka nõuandlas, palju pidime ise pesema, puhastama, pakkima ja steriliseerima. Hetkel on selles osas väga mõnus.
Nõustamisteemad nõuandlas on ikkagi suures osas samad, lisandunud on kindlasti foorumipõlvkonna probleemid. Sageli tuleb naisi nõustada tõenduspõhisuse osas ja juhtida nad murede ja probleemide korral õigete spetsialistide juurde. Iga päev on uus päev ja iga situatsioon on erinev – ämmaemandana pead valmis olema kõigeks.
Koostöö on meil oma haigla, Võru ja Tartu kolleegidega, nii arstide kui ka ämmaemandatega, väga hea. Probleemsete juhtumite korral eelistame naisi suunata Tartusse, aga jälgimisele ja sünnitama ikka vastavalt naise eelistustele.
Millest tunnete haiglas töötades puudust? Millised on unistused, lootused ja soovid edaspidiseks?
Haiglas töötades tunnen vahetevahel puudust, et meil pole enam osakonda ja naised peavad läbima pikki vahemaid, et saada meditsiinilist abi.
Ämmaemanda töö on minu jaoks väga oluline ja olen õnnelik, et mulle on antud töötada siin ja praegu. Nõuandlas on palju ära teha naise heaolu arvestades. Eriti oluliseks on saanud nõustamine.
Oma tütre rasedusaegset kasvamist oli hoopiski huvitav jälgida – see andis sügavama lähenemise rasedusse ja sünnitusjärgsesse perioodi. Arvan, et ämmaemanda kutsekuvand on aasta-aastalt ühiskonnas teadlikumaks läinud.

Tööstaaž Valga haigla sünnitusosakonnas 30 aastat , lisaks tudengina kaks aastat hooldaja tööd Ida-Tallinna Keskhaiglas
Kuidas teist sai ämmaemand?
Noorena oli mul kindel soov saada kirurgiks, kuid kahjuks ei õnnestunud ü likooli minna. Siis tuli teha valik ning soovisin lähemalt tutvuda Tallinna Meditsiinikoolis õpetatavate erialadega. Seda, kes või mis on ämmaemand, ma esialgu ei teadnudki. Kuid kooli stendil kus olid erialade tutvustused , seisis üks pilt, mis imiteeris ämmaemanda oskusi ja tegevusi kirurgilise poole pealt (mulaaži peal õmblemine) ning mu süda oli müüdud! Tallinna kooli kasuks otsustasin, kuna ämmaemanda eriala vastuvõtud olid avatud vaheldumisi aastatel Tallinnas ja Tartus. Õpe kestis kolm aastat.

Kooli kõrvalt hakkasin käima Keskhaigla (praegune ITK  naistekliinik) sünnitusosakonnas hooldajana tööl, mis andis esimese “päris kogemuse “, lisaks tegin suure osa eria lastest praktikatest samuti Valgas. Kooli lõpetamise järgselt asusingi tööle Valga Haiglasse, täpselt 1.aprillil (naljapäeval!) 1989. a astal.
Hetkel töötan lisaks põhikohale ka Antsla Tervisekeskuses ja olen Võrus günekoloogilisi vastuvõtte tegemas. Oma panuse annan ka ämmaemanda nõuande telefonil töötades.
Valga Haiglas on tööpõld lai, ämmaemandana tuleb tegeleda nii günekoloogiliste patsientidega, rasedusaegse ( muuhulgas näiteks rasedusdiabeedi nõustamise) ja sünnitus järgse jälgimisega. Lisaks on vastsündinutega seotud toimingud : vaktsineerimine, sõel uuringute läbiviimine, imetamisnõustamine, analüüside võtmine.
Tervishoid on pidevas muutumises.
Esimestel tööaastatel olid kõik vahendid korduvkasutatavad, näiteks tuli läbi keeta, puhastada ja steriliseerida kateetreid, tilgasüsteeme, nõelu ja kindaid – neid tuli lisaks ka tärgeldada. Tilgasüsteemid olid läbipaistmatud ning neid pandi lihtsalt nõelaga veeni ning fikseeriti plaastriga. Mõnikord kui sünnitaja saabus ja jäin tema juurde, unustasin sterilisaatori pliidile . Kärsahais osakonnas andis siis märku, et miskit kuskil kõrbeb. Kõige jubedam töö oli trumlite täitmine ja dokumenteerimine , ülejäänud töö oli fun!

Valga sünnitusosakonna sulgemisest saadi teada ajakirjandusest. Osakond oli vahetult enne sulgemist kapitaalselt remonditud , kus oli kolm hotellituba, lisaks vann ja võimalused vastsündinu abistamiseks. Otsus sünnitusosakond sulgeda võttis “jalad alt”. Osakonnas oli arstide ja ämmaemandate koostöö suurepärane! Kui suurtes sünnitusmajades on osakondade vahel roteerumine vajalik, et säilitada pädevust, siis väikehaiglas roteerudki sa ühe päeva jooksul erinevates – võimalik, et kõigis – valdkondades.

Lisaks haiglatööle olen tegev ka Valga Haigla nõukogus ning Valga vallavolikogus , olles sealse sotsiaal- ja tervishoiukomisjoni esimees.

Koostöö on meil oma haigla , Võru ja Tartu kolleegidega , nii arstide kui ka ämmaemandatega väga hea . Valga naistel on võimalus saada tänu Margit Luigale raseduskriisinõustamist ning dr Järva, dr Sissas ja dr Kalm käivad opereerimas, lisaks teevad vastuvõtte dr Vahtraorg ja dr Siilak. Alati on võimalik nõu ja abi küsida nii tohtritelt kui ka teistelt ämmaemandatelt.

Millest tunnete haiglas töötades puudust?
Kahjuks ei ole meil hetkel haiglas oma ruume ega osakonda, mis annaks võimaluse kohapeal aidata ja ravida raseduspatoloogiaid. Hetkel puudub ka günekoloogi 24h valvering.

Unistused, lootused, soovid edaspidiseks.
Kõige olulisemaks pean, et meie, ämmaemandad, saaksime oma teenust pakkuda naistele nende kodukohas. Kõigil ei ole võimalust sõita keskustesse, kuid meil on enamasti võimalus sõita naiste ja peredeni. Elu maal on võimalik ja vajalik, eriti oluline on kohapeal praktiseerivate erinevate tervishoiutöötajate kaasamine kogukonna ellu ja tegemistesse. Sageli on suhe naistega siin hoopis sügavam ja isiklikum. Mingis mõttes toimub praegu areng Valgas jälle ülesmäge, siia luuakse ämmaemanduskeskus.

Iga jumala päev ma õpin  midagi – iga päev võib ette tulla täiesti uus olukord, mis on vaja oskuslikult ja inimesi säästvalt ära lahendada.

Millises koolis õppisite ämmaemandaks?

Noorena oli mul kindel soov saada loomaarstiks, kuid Tartu tundus nii kaugel olevat. Tahtsin kindlalt kodule lähemale jääda. Ema soovitas siiski mitte aastaid peale gümnaasiumi raisku lasta ning proovida mõnda muud tervishoiu eriala ja seeläbi jõudsin läbi juhuste ämmaemanda eriala juurde. Ma ei olnud varasemalt sellele erialale isegi mõelnud, kuid õppima asudes sain aru, et just see ongi minu jaoks õige koht.

Kuigi kooli ajal tuli suur osa õppepraktikatest teha suurtes haiglates, ITK-s ja Pelgulinnas, siis süda kutsus alati ikkagi Hiiumaale tagasi. Peale kooli lõpetamist asusin kohe sünnitusosakonda tööle, kus tuli teha 24h valveid, lisandusid ka vastuvõtud naistenõuandlas. Olenevalt sünnitajate olemasolust või puudusest tuleb töökorraldus ümber muuta nii, et ka töö nõuandlas ja EMOs saaks tehtud. Lisaks ämmaemanda tööle olen tegev ka kiirabis ja vastutan siseosakonna ja hooldusosakonna töökorralduse eest vanemõena. Ma töötan mitmes erinevad kohas – kahjuks või õnneks?!

Millised võlud on Sinu jaoks töötamisel väiksemas haiglas?

Ämmaemandana saab töötada nii nõuandlas kui ka sünnituses, tegeleda vastsündinutega, lisaks on sünnitajatest „vaba aeg“ EMOs töötamisele suunatud.

Saame naistele abi ja tuge pakkuda terve elukaare vältel – nii noortele, sünnitajatele kui ka günekoloogilistele patsientidele. Samas tegeleme ka vastsündinutega. Vaja on osata end ümber lülitada ja suunata tegevus just sellele patsiendile või perele, kus osakonnas parasjagu tööl oled. Tunnen, et minu jaoks kõige põnevam ja väljakutseid esitav on töötamine kiirabis. Kiirabi oma võimalustega on  minu silmaringi väga palju avardanud. Ühtki sünnitust ma veel kiirabis vastu võtnud ei ole.

Hiiumaa ämmaemandad on omavahel väga kokku kasvanud – oleme igapäevases suhtluses nii tööl kui eraeluliselt. Kõik kulgeb läbi koostöö. Osakondade vaheline koostöö on väga hea – kui on abi vaja, aidatakse ikka ja alati. Aga ka ise tuleb kõike teha osata – abi on küll olemas, kuid esmane abistaja oled ikka sina ise.

Hetkel kõik meie majas töötavad ämmaemandad ka elavad Hiiumaal, aga naistearstis käivad meil mandrilt. Väga hea koostöö on meid dr Vahariga, dr Ostratiga, dr Pildiga, eriti omaks on saanud dr Volmer.

Väga kiidan ka meie sünnitajate tugiisikuid, eriti isasid – nendest on tohutu abi ja toetus!

Millest tunnete haiglas töötades puudust? Unistused, lootused, soovid edaspidiseks….?

Suvel tuleb asendada ka haigla teistes osakondades ning ämmaemandatega omavahel kokku leppida, kes, kuidas ja millal puhkab. Oma puhkusepäevad teeme muidugi ületundidega tasa.

Me oleme ka arutanud, milline võiks olla edaspidi ämmaemanda tööpäev – kas sünnitajate puudumisel võiks olla lahenduseks nö väljakutset ootav ämmaemand? Kuid pikas perspektiivis ja rahaliselt ei oleks see mõistlik. Osa meie majas töötavatest ämmaemandatest elab sünnitusmajast kaugemal ning väljakutsepõhine töötasu ei oleks mõeldav.

Väikeses kogukonnas tuleb ämmaemanda tööd teha ja nõuandeid jagada ka toidupoes käies – ikka keegi näeb sind, kes mingisugust abi soovib. Ka võõrastele numbritele vastamisel olen enamasti ettevaatlik. Siiski piisab üldjuhul heast sõnast, aga on ka inimesi, kes liiga tihedalt suhelda tahavad.

Hetkel oleme uue sünnitusosakonna ootel – varsti hakatakse uut osakonda kujundama-ehitama. Aparatuur on meil juba praegu väga hea.

Alati valmis entusiastlik noor ämmaemand!