„Kui imetamist poleks veel olemas, siis saaks selle avastaja kahekordse Nobeli preemia – meditsiinis ja majanduses.“ (1)
Sel aastal juhitakse augusti esimesel, imetamisele pühendatud nädalal tähelepanu imetamise toetamise ja koolitamise olulisusele. Rahvusvahelise rinnaga toitmise nädala logol on kirjas: seisame rinnaga toitmise eest, koolitame ja toetame.
Meil on tänu pereõdedele, -arstidele ja Tervise Arengu Instituudile olemas andmed nende laste kohta, kes saavad oma esimesel eluaastal kas osaliselt või täielikult rinnapiima. Neid numbreid vaadates võib kergendunult ohata, et nad püsivad enam-vähem samasugused. Kuid võib ka küsida, miks jääb imetamisaeg paljude emade ja laste jaoks lühikeseks, ja nii aastate lõikes, hoolimata sellest, et me ju koolitame ja toetame.
Teistes riikides tehtud uuringutes on küsitud, miks lõpetavad emad imetamise varem kui nad soovinuks või esialgu kavandasid.
Emad ütlevad, et nad lõpetasid, sest imetamisprobleemid ei saanud lahendusi: piima oli vähe, laps ei kosunud. Nad olid mures, kas võivad imetamise ajal tarvitada ravimeid ja igaks juhuks lõpetasid imetamise. Nad tundsid vähe toetust oma perekonnalt, imetamist ei toetanud kultuurilised normid. Emad ütlevad, et nad ei leidnud piisavalt julgustust, nõustamist, juhendamist, mistõttu lõpetasid imetamise enne lapse pooleaastaks saamist, ehkki nad oleksid soovinud pikemalt imetada. Imetamine tekitas väsimust ja tüli, kool ja töö tulid vahele – ja nad lõpetasid varem, kui oleksid soovinud. (2, 3, 4)
Meil on jäänud esitamata küsimus, kui kaua emad tahaksid imetada ja mis on imetamise lõpetamise otsuse taga – on see teadlik valik või paratamatus, sest edasi imetada ei tundu võimalik, õige, turvaline. Seega me ei tea, miks ei saa umbes 17% kolmekuustest ja ligi 30 % kuuekuustest lastest rinnapiima (5). Seetõttu võib (provotseerivalt) pakkuda, et ehk 17 % kolmekuuste laste emadest ei soovinudki oma last kauem imetada… Päriselt? Päriselt vast mitte.
Mul on kaks soovi.
Soovin, et kõik emad saaksid õigeaegset ja väga head abi, toetust ja mõistmist imetamise teekonnal ja et see toetus ja julgustus ei tuleks üksnes tervishoiutöötajatelt, vaid perelt, sõpradelt, avalikkuselt…, ning oleks nii võimas, et kõik emad saaksid oma lapsi imetada nii kaua kui nad soovivad.
Esimene soov ei saa täituda ilma teiseta: kallid ämmaemandad, imetamisnõustajad, (pere)õed, arstid, kes te südame ja teadmistega koolitate, kuulate, nõustate, toetate emasid, et lapsed saaksid süüa ja kasvada – jätkugu teil jaksu, mõistmist ja tarkust. Teie töö on Nobeli preemia vääriline.
NB! Valisin meelega rääkida imetamisest, mitte rinnaga toitmisest, sest see tundub inimlikum, vähem korrektne ja ametlik. Ehk just sobiv augusti esimesse nädalasse.
Liis Raag