Ööpäevaringne Ämmaemanda Nõuandetelefon 12252: mure ei küsi kella

Nõuandeliinile 12252 pöördutakse sageli küsimusega, kas nõu saab küsida ka siis, kui ma ei ole rase. Sageli teatakse, et ämmaemand nõustab rasedaid,  võtab sünnitusi vastu ning annab nõu imetamise teemal. Aga ämmaemand on õppinud spetsialist, kes nõustab naist ja pere läbi elukaare, pakkudes abi ka näiteks seksuaaltervise, lähisuhtevägivalla, naise üleminekuea ja kontratseptsiooni küsimustes.

Ämmaemanda nõuandetelefoni meeskond

Nõuandeliini meeskonnal on kindel seljatagune, kuna saame alati üksteisega nõu pidada. Kõik nõuandeliini ämmaemandad on suurte kogemustega ning töötavad erinevates ämmaemandusabi valdkondades. 

Ämmaemand Velly Roosileht on  töötanud koos günekoloogiga vastuvõttudel, samuti assisteerinud erinevatel günekoloogilistel  protseduuridel. Velly on teinud imetamisnõustamist. Täna töötab Velly ämmaemand-noortenõustajana noorte nõustamiskeskuses ja on viinud läbi seksuaalkasvatuse loenguid noortele koolides. Ta töötab raseduskeskuses ning nõustab ämmaemandana abordikabinetis. Abordihoolduse pakkumine on Vellyle endale eriti südamelähedane teema. Abordihooldust ei saa piirata vaid ühe protseduuri teostamise päevaga. Sellest tulenevalt asus Velly teemaga süvitsi tutvuma ja koostas arendusprojekti ”Naise vaimse tervise probleemide kaitse- ja riskitegurite hindamise juhend ämmaemandale abordihoolduses. Velly omab magistrikraadi terviseteaduses.

Ämmaemand Iiri Aasa on töötanud sünnitusosakonnas ja perearstikeskuses ämmaemandana. Ta omab pikaajalist pereõe kogemust ning on jälginud beebide ja väikelaste arengut. Ta jälgib ja nõustab rasedaid ning sünnitusjärgses perioodis emasid. Samuti tegeleb Iiri imetamisnõustamisega ja viib läbi perekooli loenguid. Naistenõuandlas tegeleb ta emakakaelavähi sõeluuringuga, rinnatervisekabinetis teostab rindade kontrolli ja nõustab naisi rindade tervisega seonduvalt. Samuti tegeleb rinnavähi patsientide nõustamisega ja toetamisega.

Ämmaemand Jaanika Põder on suure kogemustepagasiga nii  ambulatoorses kui statsionaarses osakonnas töötamisel. Ta nõustab naisi terve elukaare vältel, pakkudes oma haiglas noorte nõustamist, rasedate jälgimist, gestatsioonidiabeedi nõustamist. Ta nõustab naisi mitmetes naise tervist puudutavates küsimustes näiteks operatsioonide eel, üleminekueas, rasestumisvastaste vahendite osas. Jaanika teeb sünnitusjärgseid ämmaemanda koduvisiite ja on toetanud paljusid noori emasid imetamisel. Ta viib läbi vastsündinu uuringuid ja vaktsineerimisi.

Ämmaemand Kersti Luha töötab emadusnõuandlas, nõustab rasedaid ja sünnitanud naisi ning talle meeldib ka noortega töötamine noortekabinetis.  Lisaks ämmaemanda tööle töötab ta  õena  pulmonoloogia osakonnas.

Ämmaemand Kairit Pärlist töötab ämmaemandusjuhina rasedusosakonnas ja õpetab Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis kontratseptsiooni ainet. Varasemalt on ta töötanud noorte nõustamiskeskuses ning jälginud ja nõustanud rasedaid rasedusosakonnas. Kairit tegutseb koos ämmaemandast sõbrannaga enda loodud ämmaemandusabi pakkuvas ettevõttes, mis pakub individuaalseid konsultatsioone, sünnitusjärgseid visiite ja koolitusi rasedatele.

Ämmaemand Marje Altrov töötab küll väikeses haiglas suurel saarel, kuid puutub seal kokku erinevate patsientidega läbi nende elukaare ning omab seega laia silmaringi. Tema suurimaks kireks on töö noortega noorte seksuaaltervise kabinetis. Lisaks teeb ta imetamisnõustamisi, rasedate jälgimist ning sünnitusjärgseid visiite. Ta on töötanud ämmaemandana sünnitusosakonnas, kuid hetkel praktiseerib kolmanda etapi haiglas vastsündinute intensiivravis.

Maila Teramees on töötanud sünnitustoas ja sünnitusjärgses osakonnas ämmaemandana. Ta jälgib ja nõustab  rasedaid ning nõustab sünnitusjärgseid naisi. Maila peab oma töös väga tähtsaks oma ennetustegevust. Ta nõustab naisi sellistel teemadel nagu vaagnapõhjalihaste treening, taastamine, vaagnaelundite allavaje ning kõhulihaste diastaas. Maila töötab ämmaemandana tervisekeskuses, kus tuleb tegeleda emakakaelavähi sõeluuringutega, teostada rindade kontrolli, nõustada üleminekueas naisi ning vajadusel ravida ämmaemanda pädevusse kuuluvaid naistehaigusi. Sageli suunab perearsti naisi ämmaemanda visiidisile seksuaaltervise küsimustega.

Kes helistavad nõuandetelefonile?

Kuna nõuandetelefon 12252 on anonüümne, julgevad helistada needki, kes ehk häbenevad arstile  vastuvõtul küsimusi esitada, arvates, et need on rumalad. Samuti on helistajateks noored, kellel on erinevad mured ja kaebused seksuaaltervise teemadel.

Ka menopausiealisi naisi helistab üsna sageli. Neil on mureks liigne tupekuivus või urogenitaalsed kaebused või libiido langusega tekkinud enesesüüdistus.

Mure ei küsi kella ega tööpäeva! Vastsündinuga kodus, imiku nutt, veritsus raseduse ajal, lapse liigutuste tundmine, piimapais, nabaköndi irdumine, purunenud kondoom, SOS pilli võtmine, tükk rinnas, raseduse katkemine, unustatud rasestumisvastase tableti võtmine, sünnitusjärgne depressioon, kuumahood, suguteede atroofia – loetelu muredest ja küsimustest, millega saab pöörduda ämmaemanda poole, võiks jätkata pikalt.

Esmase abi ja toetuse saab naine ja pere ka raseduse ja sünnitusjärgse perioodi vaimse tervise mure korral.

Ämmaemandad aitavad „tõlkida“ analüüside vastuseid, kui oma ämmaemanda või arstiga ei ole koheselt võimalik ühendust saada.

Nõuandetelefoni ämmaemandad väljastavad korduvaid rasestumisvastaste vahendite retsepte; pakuvad nõustamist nii e-posti teel kui perekooli loengutel.

1. osa

Täpselt 28.02.2022 potsatas minu LinkedIn-i postkasti kiri Vidalt. Mõtlesin endamisi, no nii, kuhu erilisse kohta nüüd tööpakkumine tuleb. Tuligi eriline tööpakkumine, nimelt Saudi Araabiasse ämmaemandaks sünnitusosakonda. Selle peale jooksis mul kerge judin mööda selga, sest ehkki Lähis-Ida riigid on mulle alati huvi pakkunud, tundus Saudi Araabia viimane koht, kuhu ma oma jalga tõstaks. Eelarvamused meedias kajastatava kohta on teinud oma töö. Piinlikkusega pean tunnistama, et olin alati arvamusel, et see on riik, kus valitseb kurjus. Jah, ei midagi rohkemat ega vähemat. Teadagi on seal endiselt avalikud hukkamised, piinamised, naiste õiguste puudulikkus. Tegemist on kõige rangema islamirežiimi riigiga ja pole ka ime – Saudi Araabia ongi Islami sünnimaa. 

Tööpakkumise saatis mulle GGC – Go Global Care. Tegemist on Tšehhis tegutseva värbamisfirmaga, mis värbab arste, õdesid, ämmaemandaid, füsioterapeute üle Euroopa. Olles igasuguste Neti tööpakkumiste osas skeptiline, tegin ka peale nende tööpakkumist põhjaliku taustauuringu. Õnneks hirmudel polnud alust ja tegemist oli täiesti legaalse ja toimiva interneti tööplatvormiga. Kuna tööpakkumises mainiti lisaks heale palgale ära ka tasuta majutus, tervisekindlustus ja tasuta tarnsport tööle ja tagasi, uurisin neilt, et kuidas see kõik ikkagi toimib, sest kõik tundus olevat liiga hea, et olla tõsi.  Nimelt on Saudi meditsiini süsteem suuresti lääne riikide poolt üles ehitatud ja neil endal pole piisavalt kohalikku kvaliteetset tööjõudu, seega nad värbavad inimesi üle maailma sinna tööle. Selleks, et kedagi Saudisse tööle saada, peavad nad inimesi millegagi meelitama, milleks olidki eelmainitud hüved. Otsustasin tööpakkumise vastu võtta, sest lõpuks oli uudishimu nii suur- mis ikkagi toimub selles riigis? Kas elu on seal tõesti nii nagu meedias kajastatakse? Ja mis kõige olulisem, kuidas toimib sealne sünnitusabi?

Iial poleks ma arvanud, et terve protsess tööpakkumise saamisest kuni välisriiki minemiseni nii palju aega võtab, nimelt 7 kuud. Nüüdseks, rääkinud teiste meditsiinitöötajatega, saan aru, et 7 kuud on veel lühike aeg. Aissa, ämmaemand Ühendkuningriikidest ootas lausa 1,5 aastat. Kuna Saudi Araabia ei kuulu Euroopa Liitu, tuli läbi teha terve pikk bürokraatlik protsess, täita patakas pabereid. Tuli vastata küsimustele enda tervise kohta, kirjutada põhjalik kirjeldus töökogemuste kohta, sealhulgas kirjeldada täpselt, mida ämmaemandana teha oskan, pidin täitma 10+ paberit hindamaks end erinevates sünnitusabi situatsioonides, saama vähemalt kaks soovituskirja ülemustelt, saama tõendi tervishoiu kõrgkoolilt ja Terviseametilt, tõestamaks, et mul on vastav haridus, pidin läbima kaks intervjuud National Guard Haigla ämmaemandusjuhiga ja lasteõendusjuhiga, läbima põhjaliku tervisekontrolli, sh mitu rasedustesti, tuberkuloosi analüüsi, naistearsti visiidi jne, tõlkima diplomit, õiendit, tervisetõendeid jne, seda siis inglise keelde. Ja lõpuks viisaprotsess, mis ilmselt oli kõige lihtsam osa, väljaarvatud fakt, et pidin dokumentidele ise Soome järgi minema, kuna Eestis pole saatkonda ja nad ei vastuta selle eest, kui dokumentidega postiga tagasi saates midagi juhtub.

Terve 7 kuud oli palju ootamist. Mulle tundus, et iga kord, kui midagi kiiresti vaja oli, olid Saudis riigipühad. Vastuste saamiseks kulus vahepeal päevi. Olen väga tänulik Vidale, kes aitas mind kogu protsessis. Õnneks olen ma loomult väga rahulik ja kannatlik inimene ja ei lähe kergesti endast välja, mõni veidi temperamentsem inimene oleks selle peale vast täitsa leili läinud ja kes teab, võib-olla ka kiiremini asjale käega löönud. Pelgulinna sünnitusmajas lõpetasin lepingu juba juuli lõpus, peale mida ma täiskohaga Kuressaare haiglasse sünnitusosakonda kaheks kuuks tööle läksin.

ESMAMULJED

Lend Saudi Araabiasse toimus 03.10.2022, ühe ümberistumisega läbi Frankfurdi. Lennupiletid ja transport lennujaamast elamiskohta olid tööandja poolt kinni makstud. Frankfurdist Riyadhi lendasin Saudi Airlinesiga, kus kehtisid juba Saudi reeglid: lennukis alkoholi ei pakutud, palveaegadel inimesed palvetasid, õhtusöögiks sai valida kõike muud peale sealiha. Uurisin vahetult enne reisi, kas pean end lennukis juba korralikult kinni katma, nagu kohalike Saudi naiste seas reegliks on. Tuleb välja, et alates 2019 ei pea naised avalikes kohtades enam Abayat kandma. Riietus peab olema sellegipoolest tagasihoidlik, õlad peavad olema kaetud ja püksid/seelik peab ulatuma pahkluudeni. 

Lennuk maandus Riyadhis vahetult enne südaööd. Teadsin, et keegi haigla personalist tuleb mulle lennujaama vastu. Lennujaamast väljudes tervitas mind valges rüüs pikk kohalik Saudi härra, nimega Ali. Ali oli väga jutukas ja peagi selgus, et tema polegi see, kes mind majutuskohta organiseerib, vaid selleks tuleb mulle järgi takso, kes mind kohale viib. Taksot pidin ootama vähemalt 45 minutit, mille jooksul Ali jõudis mulle terve oma eluloo ära rääkida ja näidata Youtubest videosid ameeriklastest, kes pidavat saudide jaoks iidoliks olema. Ma olin rampväsinud ja tahtsin lihtsalt jõuda oma uude *koju* ja  end magama visata. Majutuskohta jõudes oli kell juba 01:30 öösel ja kui oleks arvanud, et saan kohe magama minna, siis eksite! Kõigepealt pidin terve hunniku pabereid ära täitma majutuse tarvis. Paberid täidetud, suunati mind “villasse” number 65. Oma tuppa astudes silmasin põrandal kahte eeldatavasti surnud prussakat, kelle ma väärikalt õue toimetasin, õue jõudes hakkasid mõlemad oma tundlaid liigutama, tundub, et sõbrad teesklesid surnuid. Magamisest tol ööl miskit välja ei tulnud, esimene šokk oli nii suur, et nutsin oma paar tunnikest patja enne kui tukkuda sain. Taolised emotsioonid on normaalsed ja peale lühikest eneseanalüüsi mõistsin, et see “muutus” ongi ju see, mida ma otsinud olen ja mida olen tahtnud teha enne, kui Eestis juuri alla ajama hakkan.

Al Yamama Compound on mu uus kodu terveks järgnevaks aastaks. Tegemist on 1,5 km x 1,5 km alaga, kus on kokku 300 villat. Siin elavad meditsiinitöötajad Euroopast, USA-st ja Lõuna-Koreast, kes töötavad National Guard haiglas. Villad on jagamisel maksimum 4 inimese peale. Villa 65, kus mina elan, on jagamiseks kahele inimesele. Elan koos Tšehhi õega, keda veel näinud ei ole. Majas on kahele inimesele väga palju ruumi. Meil kummalgi on oma vannituba ja magamistuba, lisaks on majas kaks suurt elutuba, külaliste vannituba ja suur köök. Õnneks majas sees on korralik konditsioneer, sest väljas 40kraadise kuumusega ei anna olla. Meie “külakeses” on toidupood, tennise- ja korvpalliväljak, välibassein, sisebassein, jõusaal, naiste ja meeste spa ning kaks toredat Vietnami tädikest pakuvad massaaži ja maniküüri-pediküüri teenust.

Siinne kuumus on miski, mida ma kunagi varem tundnud pole. Olen reisinud väga paljudes riikides varasemalt, nii Euroopas, Aasias kui ka Aafrikas, aga sellist kuumust ei anna võrrelda ühegi teise riigiga, kus käinud olen. Õhk on niivõrd kuiv, et hingata on raske ja silmad vajavad niisutamist. Päevane temperatuur küündib üle 40 kraadi, siis ei näe tänavatel ühtegi inimhinge. Kohalike jaoks on 40 kraadi sooja juba täiesti okei temperatuur, hiljuti, veel kuu aega tagasi olevat kraadiklaas 50 kraadi kuumust näidanud. Õhtuks langeb temperatuur 30 kraadini, mis on juba talutav, ja kuna õhuniiskust on minimaalselt, siis selline kuumus on veidi talutavam kui kusagil eksootilises ookeaniäärses riigis. Inimesed teevad oma igapäevaseid sisseosteid pigem õhtul või öösel, nimelt paljud poed on siin lahti isegi 2-3ni öösel. Enamus muuseume, turge, poode tehakse lahti alles kell 15-16 päeval, kõik seetõttu, et taolise välistemperatuuriga ei taha keegi kuhugi liikuda. 

Arvasin, et tutvumisnädal hakkab kohe järgmisel päeval pihta, kui siia jõudsin. Lubati, et mulle koputatakse uksele järgmine hommik ja antakse informatsiooni, millal haiglasse minema peab. Koputust uksele kunagi ei tulnudki, seega hakkasin ise uurima, millal ja kuhu üldse minema peab. Läksin villas tegutseva sekretäri kabinetti ja sain sealt ebamäärase vastuse, et võib-olla võin juba homme minna haiglasse, aga võib-olla hoopis ülehomme ja võib-olla üldse on mul nädalakene vaba aega lihtsalt olla. Saab siis neist aru siin! Lõpuks sekretär helistas haiglasse ja sealt öeldi, et homme võin ikkagi kohale minna ja siis pannakse paika, millal hakkab tutvumisnädal pihta. Järgmisel hommikul läksin koos nelja Malaisiast pärit õega kabinetti, kus uusi tulijaid vastu võeti. Seal öeldi, et tutvumisprogramm hakkab pihta pühapäeval, aga täna saame nii palju juba teha, et saada nimesildi, lepingu allkirjastada ja töötervishoiuarstile aja panna. Kolme ülesande lahendamiseks kulus kokku 7 tundi!!!! 7 tundi, sest neil lihtsalt on siin aega maa ja ilm. Ootasime töötervishoiu arsti 3 tundi ning kui töö lõpuks kohale ilmus, ütles, et ta saadab meile whatsappi sõnumi, millal analüüse andma peame minema. Nüüdseks mõistan täielikult, miks minu siiatuleku protsess 7 kuud aega võttis, õnneks mitte 1,5 aastat küll 🙂

Esmamulje on üllatavalt hea! Selle viie päeva jooksul olen juba nii mõnegi õe ja ämmaemandaga tuttavaks saanud. Ämmaemand UK-st on isegi 3 korda Doctor’s Without Boarder’sit teinud, tohutult inspireeriv on kohata erinevast rahvusest inimesi ja kuulata nende lugusid! Kohalikud Saudid tunduvad olevat äärmiselt külalislahked ja soojad. On tavaline, et tänaval keegi pakub Sulle kooki, või kui jääd telefoni vaatama, tullakse küsima, kas kõik on korras ja ega sa eksinud pole? Sellest olen aru saanud, et “ei” neile naljalt öelda ei saa. Kui poes pakutakse kilekotti, siis peab selle ka vastu võtma, muidu nad solvuvad ja pööritavad silmi. Sama käib taksosõidu kohta, parem las taksojuht viib Sind ilusti ukseni, kui et jalutad paarsada meetrit ise. 

Ämmaemandana tööle asun ilmselt oktoobri lõpus, enne seda teen ära tutvumisnädala, koolitused ja kohustusliku matemaatika testi. Olen põnevil, mis ootab ees! 

2. osa

Kuna orientatsiooniprogramm sai nüüd lõpuks läbi ja muid plaane minu jaoks ei olnud, siis lasti mind pooleks päevaks induktsiooni osakonda (induction unit) vaatlema. Sünnitusosakonda sel päeval ei saanud, kuna igal ämmaemandal oli juba kas tudeng või keegi uus ämmaemand kõrval õppimas.
Osakonnas on kaheksa kardinatega eraldatud voodit ja alati on osakond täiesti täis. Seal on ainult induktsioonid, kõik muu patoloogia on riskiraseduse osakonnas, mida ma veel näinud ei ole kahjuks. Osakonda tulevad naised nagu meilgi kas plaaniliseks induktsiooniks või OTAMU-st (erakorralisest) erakorralisena. Esimesena teeb vaginaalset läbivaatust günekoloog, kes määrab ära, millist esilekutsumisviisi rakendada ja siis reeglina võtab ämmaemand patsiendi üle ja edaspidi otsustab ise, kas on vaja täiendavat doosi või mitte. Ravimitest on kasutusel prostenoon ja misoprostool. Ämmaemand määrab iga nelja tunni järel, kas anda 25 mcg misoprostoli per os (enne igat doosi tehakse vaginaalne läbivaatus) või iga kuue tunni järel Prostini 3 mg per vag. Prostini tablette 3 mg pannakse iga 6 h tagant 4 x ööpäevas, siis antakse 24 h pausi ja jätkatakse samamoodi edasi Prostiniga. Foley kateeter on neil sama, mis meil Eestis, see asetatakse 24 tunniks emakakaela. Neljas variant on neil Propess pessaar (sisaldab 10 mg dinoprostoni) ja see paigaldatakse emakakaela vastu.
KTG-d tehakse iga 2 tunni tagant kõikidele naistele ja seda alati voodis. Aparaadid on neil küll kiviajast 😃 Pole ühtegi KTG-d näinud, millel oleks korralik ekraan olnud. Aga olgu need aparaadid kui vanad tahes, kesksüsteemi need jooksevad igatahes. Siin on eraldi arvuti KTG-de jälgimiseks.
Niipea kui sünnitajal tekivad valulikud emaka kokkutõmbed, antakse siin kohe valuvaigisteid, enamasti tilga näol. Näiteks üheks peamiseks valuvaigistiks induktsiooni osakonnas on Meperidine 100 mg 3 x ööpäevas. Meperidine on samalaadne Morfiiniga. Ja teiseks on Paracetamol 1 g i/v iga 8 h tagant.
Võib olla natukene arvutiprogrammist ka, mis on täielik tuumafüüsika praegu mu jaoks ja mida ma tänaseks ainult 5 % kasutada oskan:D Siin kasutatakse programmi BESTcare, mis on ühendatud terve osakonna smart tehnikaga. Erinevalt Eestist pole siin protseduuride tuba ravimikappidega. Kui patsient vajab mistahes tilka, peab selle kõigepealt Bestcare’i kaudu apteegist tellima ja siis apteegist tuuakse ravim osakonda. Kõik IV antibiootikumid lahustatakse apteegis ja tuuakse osakonda valmis kujul. Või kui patsiendile on määratud opioide või mis tahes kangemat kraami, siis selle jaoks on osakonnas Omnicell dispensing cabinet (põhimõtteliselt “smart” kapp), mille avad sõrmejäljega, sisestad parooli, sisestad patsiendi haigusloo numbri ja siis valid ekraanilt arsti poolt määratud ravimi ja seejärel avaneb sahtel, kus ravim sees on. Kapp ise automaatselt loeb, kui palju ravimeid järgi on ja automaatselt jääb süsteemi kellaaeg, kes ravimit võttis, millal tagastas jne. Ravimi ampulli paned samamoodi sinna masinasse tagasi, valid ekraanilt “ampulli tagastus” vms. Kõik jookseb automaatselt Bestcare süsteemi. Sama on muu ravimite manustamisega, kõikidel tablettide pakenditel, tilgapudelitel on peal QR kood, mille enne patsiendile manustamist pead ära piiksutama. Lisaks QR koodile piiksutad alati patsiendi käepaelal oleva koodi ja oma nimesildil oleva koodi läbi. See on iseenesest mugav, sest siin ei pea peale ravimite manustamist eraldi arvutisse dokumenteerima kellaaegu jne, sest kõik läheb süsteemi automaatselt. Sama on verevõtmisega – alati peab „läbi piiksutama“ haigusloo numbri, oma nimesildi triipkoodi ja verekatsutide triiipkoodid.
Siiski on dokumenteerimist tohutult palju, mulle tundub, et enamus aega nende valves läheb dokumenteerimisele. Peaaegu iga tegevus vajab tuhandet erinevat hiireklikki programmis. Kui patsient sisse tuleb, siis 1 tunni jooksul peab kindlasti olema mõõdetud elulised näitajad, edaspidi mõõdetakse neid kahe tunni tagant. Kahe tunni jooksul tuleb ära täita kukkumisriski tabel, edaspidi uuesti kahe tunni tagant. Dokumentatsioon valu kohta 2 jooksul ja edaspidi 4 h tagant, naha korrasolu dokumentatsioon 2 h tagant, lisaks Covidi kohta jne. See, et dokumentatsioon peab olema täidetud kindla aja jooksul patsiendi osakonda sisse kirjutamisest, on RANGE reegel. Kui aeg vähegi üle tiksub, siis sind raporteeritakse ja saadetakse kurjad meilid laiali. Kui Bestcare-is on midagi täitmata, siis põhimõtteliselt sa pole midagi teinud. Ja sellega nalja pole 😃 Kuuldavasti saavad õed ja ämmaemandad kogu aeg vastu päid ja jalgu dokumentatsiooni pärast. Siin peab juhendeid absoluutselt iga asja kohta väga hästi teadma. Arvestades, et osakondade peale on pea 3000 juhendit, pole see ilmselgelt võimalik, sest seda on lihtsalt liiiiiiga palju. Aga kui miskit tegemata jätad või valesti dokumenteerid, siis esimese asjana uuritakse, et kuidas sa siis juhendit ei tunne ja mine loe uuesti üle asjad. Siin pidavat iga kuu keegi osakonnas kontrollimas käima töötajate teadmisi juhenditest.
Infektsioonikontrolliga on veidi vastakad tunded tekkinud. Nad küll keelavad ära veepudelite ja telefonide kasutamise osakonnas, aga kodust tööle ja töölt koju võid minna oma tööriietes. Lisaks olen mitmeid kordi kaubanduskeskuses näinud haiglariietes töötajaid. Miks infektsiooonikontroll seda tähele ei pane, ei oskagi veel öelda.
Ehk siis.. miks ma pole veel tööle hakanud, on seetõttu, et olen juhendeid õppinud. Ja peaaegu peale iga juhendi lugemist olen testi teinud. Kui paar vastust puusse paned, pead testi uuesti tegema jne. Selle peale ma küsisin neilt, et kui palju siis aega päriselt patsiendile jääb, kui enne patsiendiga tegelemist peab sada asja ära dokumenteerima ja mitte ainult enne, vaid tegelikult kogu aeg. Selle peale sain vastuseks, et kõik saavad hakkama, hakkad sina ka saama. Mulle tundub, et nad hoolivad oma Bestcare-ist natukene rohkem, kui patsiendist endast, aga selles osas saan rohkem selgust, kui tööle hakkan.
Üks mitmest rangest reeglist on see, et koraani paljaste kätega kindlalt puutuda ei tohi. Selle kohta oli eraldi pooletunnine loeng lausa. Kui patsiendil on öökapil koraan, siis ideaalis muidugi oleks parim see, kui seda üldse ei puutuks, aga kui siiski pead selle kusagile mujale paigutama, tuleb kindlalt tehaspuhtad kindad kätte panna ja kõigepealt patsiendile viisakalt selgitama, milleks antud tegevus vajalik on. Kui tervishoiutöötajal on parasjagu menstruatsioon, siis ei tohi mitte mingil juhul koraani puudutada, sest sa oled nendel päevadel “räpane”.
Üldiselt aeg lendab tohutu kiirusega, sest iga päev on midagi teha olnud. Iga päev kell 7-14 oleme juhendeid õppinud ja erinevatel koolitustel käinud ja seejärel õhtuni raamatukogus istunud ja lisaks lugenud ja online teste teinud. Vahepeal on olnud raskusi meditsiinilisest inglise keelest arusaamisega, sest pole varasemalt ette tulnud inglise keeles töötamist. Kuna siin on nii palju erinevaid rahvuseid koos, siis mõni aktsent on selline, et mul on vaja pärast kelleltki küsida, millest enamvähem jutt oli. Vahepeal on tunne, et ei saa midagi aru, kuhu minema peab, mida tegema peab, mis kuupäevaks, kellele, mis teema, kas, kuidas jne sest seda kõike on lihtsalt mõni päev liiga palju. Õnneks meie uus ämmaemandate tiim on hästi kokkuhoidev ja alati aitame üksteist.
Lisaks peale ühte kuud sain lõpuks Iqama kätte, mis on Saudi residentsuse ID kaart. See tegelikult sai valmis juba varem, aga kuna nad panid mu sünniriigiks Malaisia, siis nad pidid selle ära muutma. See võttis ka omajagu aega. Ja nüüd paar päeva tagasi sain teada, et mu nimeks on araabia tähtetega kirjutatud Pirate Sepp.. Ju siis siin ongi nii, et väiksed vead käivad siin asja juurde, ma isegi ei hakanud uuesti sinna kontorisse kaebama minema, sest muidu ootaks kindlalt ühe kuu lisaks ja Iqamata pole siin midagi teha. Seega mu Saudi nimeks on Pirate, millega ma tegelikult harjunud olen, sest mu uued kolleegid juba kutsuvad mind piraadiks nagunii 🙂
Oktoobri lõpus oli suur Halloweeni tähistamine. Muide esimest korda tähistati Halloweeni siin eelmine aasta, seega on tegemist täiesti uue traditsiooniga saudide jaoks. Veel mõned aastad tagasi alles arreteeriti inimesi linnapeal, kes vähegi kostüüme kandsid või mis iganes moel püüdsid Halloweeni tähistada. Linn oli täis hirmsates kostüümides inimesi, kesklinnas oli isegi paraad, millest ma ise osa ei võtnud. Olin kutsutud ühte teise kompleksi Halloweeni majapeole, kus erinevates ruumides mängisid kaks DJ-d ja inimesed tantsisid ja veetsid toredalt koos aega. Arvasin, et siin suurt midagi ei toimu, aga tegelikult pead lihtsalt leidma õigeid tutvusi.
Mu esimene valve sünnitusosakonnas on 7. novembril, ei jõua lihtsalt ära oodata juba, et saaks sukelduda oma erialasse. Esimesed 15 valvet hakkavad olema koos juhendajaga ja kui läbin kompetentsi testi, hakkan peale seda iseseisvalt töötama! Ootan juba, et saan kõike teiega jagada ja saadan päikest sügisesse Eestisse:)

Tööstaaž Valga haiglas 30 aastat, millest 2 aastat sünnitusosakonnas ja 28 aastat naistenõuandlas
Kuidas teist sai ämmaemand?
Noorena oli mul kindel soov saada hambaarstiks, kuid kahjuks ei õnnestunud ülikooli minna. Siis tuli teha valik ning leidsin velskri eriala Tartu Meditsiinikoolist. Toona kestis õpe 2,5 aastat. Õpe ei olnudki nii väga raske, kuid õppematerjalid olid tohutult mahukad. Valga Haiglasse tulin tööle kohe peale kooli lõpetamist, kuna velskripunkte suleti ning sealses sünnitusosakonnas oli võimalus spetsialiseeruda ämmaemandaks.
Juhuse tahtel sattusin tööle nõuandlasse ja see on olnud huvitav areng läbi aja. Algusaastatel olid vastuvõtud koos arstiga, hiljem lisandusid iseseisvad vastuvõtud. Olin emakakaelavähi ennetuse projektis tegev ja see andis kindlasti enesekindlust ja näitas suunda, kuidas ämmaemandana nõuandlas tegutseda saab edasi. Suhteliselt kiiresti lisandusid ka iseseisvad rasedate vastuvõtud. Kui sünnitusosakond veel töötas, siis oli väga hea koostöö nõuandla ja osakonna vahel. Probleemsed patsiendid sai kohe osakonda ravile või jälgimisele suunatud. Aga nüüd tuleb ise loovalt leida lahendused, vajadusel suunata naine Võrru või Tartusse. Lisaks võtab suure osa minu tööajast nõustamine ja seda tuleb ka koguaeg juurde. Aktiivselt tegelen rasedusaegse diabeedi nõustamisega.
Tervishoid on pidevas muutumises. Esimestel tööaastatel olid suurem osa vahendid korduvkasutatavad, nii sünnituses kui ka nõuandlas, palju pidime ise pesema, puhastama, pakkima ja steriliseerima. Hetkel on selles osas väga mõnus.
Nõustamisteemad nõuandlas on ikkagi suures osas samad, lisandunud on kindlasti foorumipõlvkonna probleemid. Sageli tuleb naisi nõustada tõenduspõhisuse osas ja juhtida nad murede ja probleemide korral õigete spetsialistide juurde. Iga päev on uus päev ja iga situatsioon on erinev – ämmaemandana pead valmis olema kõigeks.
Koostöö on meil oma haigla, Võru ja Tartu kolleegidega, nii arstide kui ka ämmaemandatega, väga hea. Probleemsete juhtumite korral eelistame naisi suunata Tartusse, aga jälgimisele ja sünnitama ikka vastavalt naise eelistustele.
Millest tunnete haiglas töötades puudust? Millised on unistused, lootused ja soovid edaspidiseks?
Haiglas töötades tunnen vahetevahel puudust, et meil pole enam osakonda ja naised peavad läbima pikki vahemaid, et saada meditsiinilist abi.
Ämmaemanda töö on minu jaoks väga oluline ja olen õnnelik, et mulle on antud töötada siin ja praegu. Nõuandlas on palju ära teha naise heaolu arvestades. Eriti oluliseks on saanud nõustamine.
Oma tütre rasedusaegset kasvamist oli hoopiski huvitav jälgida – see andis sügavama lähenemise rasedusse ja sünnitusjärgsesse perioodi. Arvan, et ämmaemanda kutsekuvand on aasta-aastalt ühiskonnas teadlikumaks läinud.

Tööstaaž Valga haigla sünnitusosakonnas 30 aastat , lisaks tudengina kaks aastat hooldaja tööd Ida-Tallinna Keskhaiglas
Kuidas teist sai ämmaemand?
Noorena oli mul kindel soov saada kirurgiks, kuid kahjuks ei õnnestunud ü likooli minna. Siis tuli teha valik ning soovisin lähemalt tutvuda Tallinna Meditsiinikoolis õpetatavate erialadega. Seda, kes või mis on ämmaemand, ma esialgu ei teadnudki. Kuid kooli stendil kus olid erialade tutvustused , seisis üks pilt, mis imiteeris ämmaemanda oskusi ja tegevusi kirurgilise poole pealt (mulaaži peal õmblemine) ning mu süda oli müüdud! Tallinna kooli kasuks otsustasin, kuna ämmaemanda eriala vastuvõtud olid avatud vaheldumisi aastatel Tallinnas ja Tartus. Õpe kestis kolm aastat.

Kooli kõrvalt hakkasin käima Keskhaigla (praegune ITK  naistekliinik) sünnitusosakonnas hooldajana tööl, mis andis esimese “päris kogemuse “, lisaks tegin suure osa eria lastest praktikatest samuti Valgas. Kooli lõpetamise järgselt asusingi tööle Valga Haiglasse, täpselt 1.aprillil (naljapäeval!) 1989. a astal.
Hetkel töötan lisaks põhikohale ka Antsla Tervisekeskuses ja olen Võrus günekoloogilisi vastuvõtte tegemas. Oma panuse annan ka ämmaemanda nõuande telefonil töötades.
Valga Haiglas on tööpõld lai, ämmaemandana tuleb tegeleda nii günekoloogiliste patsientidega, rasedusaegse ( muuhulgas näiteks rasedusdiabeedi nõustamise) ja sünnitus järgse jälgimisega. Lisaks on vastsündinutega seotud toimingud : vaktsineerimine, sõel uuringute läbiviimine, imetamisnõustamine, analüüside võtmine.
Tervishoid on pidevas muutumises.
Esimestel tööaastatel olid kõik vahendid korduvkasutatavad, näiteks tuli läbi keeta, puhastada ja steriliseerida kateetreid, tilgasüsteeme, nõelu ja kindaid – neid tuli lisaks ka tärgeldada. Tilgasüsteemid olid läbipaistmatud ning neid pandi lihtsalt nõelaga veeni ning fikseeriti plaastriga. Mõnikord kui sünnitaja saabus ja jäin tema juurde, unustasin sterilisaatori pliidile . Kärsahais osakonnas andis siis märku, et miskit kuskil kõrbeb. Kõige jubedam töö oli trumlite täitmine ja dokumenteerimine , ülejäänud töö oli fun!

Valga sünnitusosakonna sulgemisest saadi teada ajakirjandusest. Osakond oli vahetult enne sulgemist kapitaalselt remonditud , kus oli kolm hotellituba, lisaks vann ja võimalused vastsündinu abistamiseks. Otsus sünnitusosakond sulgeda võttis “jalad alt”. Osakonnas oli arstide ja ämmaemandate koostöö suurepärane! Kui suurtes sünnitusmajades on osakondade vahel roteerumine vajalik, et säilitada pädevust, siis väikehaiglas roteerudki sa ühe päeva jooksul erinevates – võimalik, et kõigis – valdkondades.

Lisaks haiglatööle olen tegev ka Valga Haigla nõukogus ning Valga vallavolikogus , olles sealse sotsiaal- ja tervishoiukomisjoni esimees.

Koostöö on meil oma haigla , Võru ja Tartu kolleegidega , nii arstide kui ka ämmaemandatega väga hea . Valga naistel on võimalus saada tänu Margit Luigale raseduskriisinõustamist ning dr Järva, dr Sissas ja dr Kalm käivad opereerimas, lisaks teevad vastuvõtte dr Vahtraorg ja dr Siilak. Alati on võimalik nõu ja abi küsida nii tohtritelt kui ka teistelt ämmaemandatelt.

Millest tunnete haiglas töötades puudust?
Kahjuks ei ole meil hetkel haiglas oma ruume ega osakonda, mis annaks võimaluse kohapeal aidata ja ravida raseduspatoloogiaid. Hetkel puudub ka günekoloogi 24h valvering.

Unistused, lootused, soovid edaspidiseks.
Kõige olulisemaks pean, et meie, ämmaemandad, saaksime oma teenust pakkuda naistele nende kodukohas. Kõigil ei ole võimalust sõita keskustesse, kuid meil on enamasti võimalus sõita naiste ja peredeni. Elu maal on võimalik ja vajalik, eriti oluline on kohapeal praktiseerivate erinevate tervishoiutöötajate kaasamine kogukonna ellu ja tegemistesse. Sageli on suhe naistega siin hoopis sügavam ja isiklikum. Mingis mõttes toimub praegu areng Valgas jälle ülesmäge, siia luuakse ämmaemanduskeskus.

Iga jumala päev ma õpin  midagi – iga päev võib ette tulla täiesti uus olukord, mis on vaja oskuslikult ja inimesi säästvalt ära lahendada.

Tööstaaž 3 aastat, 2019. aastal lõpetas Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli

Millises koolis õppisite ämmaemandaks?

Noorena oli mul kindel soov saada loomaarstiks, kuid Tartu tundus nii kaugel olevat. Tahtsin kindlalt kodule lähemale jääda. Ema soovitas siiski mitte aastaid peale gümnaasiumi raisku lasta ning proovida mõnda muud tervishoiu eriala ja seeläbi jõudsin läbi juhuste ämmaemanda eriala juurde. Ma ei olnud varasemalt sellele erialale isegi mõelnud, kuid õppima asudes sain aru, et just see ongi minu jaoks õige koht.

Kuigi kooli ajal tuli suur osa õppepraktikatest teha suurtes haiglates, ITK-s ja Pelgulinnas, siis süda kutsus alati ikkagi Hiiumaale tagasi. Peale kooli lõpetamist asusin kohe sünnitusosakonda tööle, kus tuli teha 24h valveid, lisandusid ka vastuvõtud naistenõuandlas. Olenevalt sünnitajate olemasolust või puudusest tuleb töökorraldus ümber muuta nii, et ka töö nõuandlas ja EMOs saaks tehtud. Lisaks ämmaemanda tööle olen tegev ka kiirabis ja vastutan siseosakonna ja hooldusosakonna töökorralduse eest vanemõena. Ma töötan mitmes erinevad kohas – kahjuks või õnneks?!

Millised võlud on Sinu jaoks töötamisel väiksemas haiglas?

Ämmaemandana saab töötada nii nõuandlas kui ka sünnituses, tegeleda vastsündinutega, lisaks on sünnitajatest „vaba aeg“ EMOs töötamisele suunatud.

Saame naistele abi ja tuge pakkuda terve elukaare vältel – nii noortele, sünnitajatele kui ka günekoloogilistele patsientidele. Samas tegeleme ka vastsündinutega. Vaja on osata end ümber lülitada ja suunata tegevus just sellele patsiendile või perele, kus osakonnas parasjagu tööl oled. Tunnen, et minu jaoks kõige põnevam ja väljakutseid esitav on töötamine kiirabis. Kiirabi oma võimalustega on  minu silmaringi väga palju avardanud. Ühtki sünnitust ma veel kiirabis vastu võtnud ei ole.

Hiiumaa ämmaemandad on omavahel väga kokku kasvanud – oleme igapäevases suhtluses nii tööl kui eraeluliselt. Kõik kulgeb läbi koostöö. Osakondade vaheline koostöö on väga hea – kui on abi vaja, aidatakse ikka ja alati. Aga ka ise tuleb kõike teha osata – abi on küll olemas, kuid esmane abistaja oled ikka sina ise.

Hetkel kõik meie majas töötavad ämmaemandad ka elavad Hiiumaal, aga naistearstis käivad meil mandrilt. Väga hea koostöö on meid dr Vahariga, dr Ostratiga, dr Pildiga, eriti omaks on saanud dr Volmer.

Väga kiidan ka meie sünnitajate tugiisikuid, eriti isasid – nendest on tohutu abi ja toetus!

Millest tunnete haiglas töötades puudust? Unistused, lootused, soovid edaspidiseks….?

Suvel tuleb asendada ka haigla teistes osakondades ning ämmaemandatega omavahel kokku leppida, kes, kuidas ja millal puhkab. Oma puhkusepäevad teeme muidugi ületundidega tasa.

Me oleme ka arutanud, milline võiks olla edaspidi ämmaemanda tööpäev – kas sünnitajate puudumisel võiks olla lahenduseks nö väljakutset ootav ämmaemand? Kuid pikas perspektiivis ja rahaliselt ei oleks see mõistlik. Osa meie majas töötavatest ämmaemandatest elab sünnitusmajast kaugemal ning väljakutsepõhine töötasu ei oleks mõeldav.

Väikeses kogukonnas tuleb ämmaemanda tööd teha ja nõuandeid jagada ka toidupoes käies – ikka keegi näeb sind, kes mingisugust abi soovib. Ka võõrastele numbritele vastamisel olen enamasti ettevaatlik. Siiski piisab üldjuhul heast sõnast, aga on ka inimesi, kes liiga tihedalt suhelda tahavad.

Hetkel oleme uue sünnitusosakonna ootel – varsti hakatakse uut osakonda kujundama-ehitama. Aparatuur on meil juba praegu väga hea.

Alati valmis entusiastlik noor ämmaemand!