Aasta Ämmaemand 2012 ütleb, et tema töös on aastatega praktiliselt kõik muutunud ja pea peale pööratud. Kui Nõukogude ajal oli sünnitus meditsiiniline protsess, kus naine tuli, heitis pikali ja ütles, et siin ma nüüd olen ja sünnitage see laps nüüd ära, siis nüüd on naised need, kes on ise aktiivsed, käivad koos mehega perekoolis, õpivad hingama, lõõgastuma ja seda kõige õigemat asendit leidma.
Ta sattus oma praegusesse kodukohta tööle „kiusu pärast“, suunamine käis ministeeriumi kaudu ja günekoloogia õpetaja plaanis teda just sel aastal avatud Pelgulinna haiglasse saata. Teda aga ärritas see, et ilma temaga nõu pidamata nii otsustati.
1971. aasta märtsi alguses saabus ta esimest korda oma tulevast töökohta vaatama ja on sinna jäänud tänaseni.
1974. aastast juhib ta nagu hoolitsev ema ämmaemandusjuhina väikese haigla sünnitusosakonda.
Kogu töötamise aja on ta oluliseks pidanud sünnituseks ettevalmistuse tähtsust, olles alati läbi viinud ka perekooli loenguid oma kodukohas.
Ta toetab tulihingeliselt imetamist ning on enda kohta naljatledes öelnud, et omal ajal lapsepõlves lehmalüpsi selgeks ei saanud, aga nüüd olen samasugune meisterlüpsja nagu Leida Peips, suur sotsialistlike võistluste võitja. Ainult selle vahega, et mina olen meister naiste lüpsi alal.
Ta on pikaaegne EÄÜ volikogu liige, kes tuleb alati kaugelt kohale, iga ilma ja tuulekiirusega.
Selle aasta algusest on tema algatusel käivitatud ämmaemanda iseseisev antenataalne vastuvõtt.
Naised peavad temast väga lugu, hinnates teda toredaks, toetavaks ja rõõmsameelseks ämmaemandaks!